teisipäev, 27. aprill 2010

Life is a bitch in the morning after (elu on lits järgmisel hommikul) ehk kuidas Mart linnas käis.

Oi tänane hommik oli keeruline. Raske oli üles saada, raske oli ennast töölainele saada. Lihtsalt keeruline oli, ja palav kahh... :)

Aga alustame algusest... Eelmise nädala sees hakkas vaikselt kerkima mõte, et kasutaks ANZAC dayd ettekäändena siit mõneks päevaks minema saada. Kuna vihma polnud, ja polnud kusagilt tulemas kah, siis polnud ka peremehel selle mõtte vastu mitte midagi. Nii ma siis lõpetasin reedel lehmade ajamise kell 4. Tankisin auto täis ja ühendasin lisatuled külge, et ikka paremini känguruid näha.

Naabrimees Brett andis veel viimased juhised, kuidas kruusateedel ära eksida enne Perthi jõudmist ja teele ma asusingi kell 5.

Trügides läbi selle meeletu kängurumassi, mis teedel oli (3 känguru nägin kokku, aga sellest piisas, et ühest tulest ilma jääda!) jõudsin südaööks Peremehe ja Perenaise juurde. Tegin mõne suitsu ja tundsin et aeg unele minna.


Järgmisel päeval olime tublid ja tugevad, võtsime vastu Külalised, käisime pererahva koeraga ilusti rannas jalutamas, klõpsisime hulga pilte, sõime surnud lehma ja loputasime selle mõninga rummiga alla. Maailma mured said parandatud ja enamvähem hommikuks jõudsime ka unemaale.

Ka pühapäeval olime tublid. Võtsime ärkamisprotseduuri täie tõsidusega ja nautisime iga hetke sellest, pikalt. Sõime veel natuke surnud loomi saia vahel ja suundusime kinno Avatari vaatama. Minule see film igatahes täitsa meeldib. Fantastiline detailirohkus ja kvaliteet! Peale filmi harjutasin natuke piljardit. Tuleb tõdeda, et ma pole seda mängu ikka liiga kaua mänginud. Ristiks oma mängustiili pigem pallijahiks... Aga ma plaanin harjutada natuke lähiajal!

Vaikselt hakkaski saabuma aeg tagasisõiduks. Esmaspäeval said tehtud veel viimased söögid ja oligi hüvastijätuaeg Külalistega, kes pidid samuti naasma farmitööle. Aga noh, nemad on sellised linnavurled-farmerid. Töötavad praktiliselt linnas. Sõitma ei peagi, tugev tuul puhub juba farmi tagasi... Hetk hiljem oli ka minul juba hüvastijätuaeg. Tuli jälle ette võtta oma 650 kilomeetrit känguruid. Seekord ainult ühe lisatulega. Aga jõudsin kohale. Ja tulesid rohkem ei kaotanudki. Isegi ühtki känksi ei näinud...

Siin ma nüüd olen. Vihma pole ikka sadanud, seega suurt külvitegevust ei toimu. Seega ületunde kah ei kipu kogunema... Seega igav kipub kah olema. Seega ootan vihma :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar