teisipäev, 31. august 2010

Teie, kes te selles postituses süüdi olete, teate seda väga hästi! :)

Niisiiis... Mis vahepeal juhtunud on... Kes seda kõike enam mäletab... Katsun mõned kokkuvõtted teha sellest, mis meelde tuleb.

Lühidalt olen ma jälle tagasi samas farmis, teen sisuliselt sama tööd (ehk siis kõike, mida farmis ette tuleb) ja olen vist endaga rahul...

Aga kui nüüd alata sealt kus viimati pooleli jäi, siis see peaks olema jaanipäev Perthis. Perthis käik tähendab otseloomulikult ikka ja jälle seda, et maanduda tuleb memme ja taadi juures Casserly Drive'il! Muidu pole Perth ikka päris Perth ja 99.9% showst oleks ka olemata!
Kuna see nüüd oli ikka liiga ammu juba siis väga ei mäleta, aga kulla perenaine oli korraldanud üsna vahva seltskonna sinna, nimelt olid laua ümber päris mitmed "vanad" eestlased, ehk siis inimesed, kes siia sõja eest pagesid ja nende sõbrad-sugulased. Üldiselt oli tore õhtu ja minu rulli keeratud singirulle ning head kartulisalatit ei saa kuidagi ära unustada. Ja muidugi küüslauguleibasid!!! Suu hakkas vett jooksma...

Peale Perthiskäiku sai veel nädalake või nii farmis tööd tehtud ja idaranniku poole ajama pandud. Esimese öö veetsin keset Nullarbor plain'i (Nullarbori lagendik) Paarisaja kilomeetrine ala, kus kõige kõrgem taim, mida näha võib, on rohulible. Täiesti tühi ja tuuline maa. Viimane tähendas seda, et autos oli üsna jahe magada kah. :)

Järgmiseks õhtuks jõudsin Adelaide'i. Checkisin ennast hostelisse sisse ja helistasin briti tüdrukule nimega Sophie, kes pidi minuga Adelaide'ist Melbourne'ini kaasa reisima. Saime kokku, tegime ajaviiteks mõned õlled ja nautisime mõnd linnavaadet. Järgmisel õhtul sai natuke korralikumalt väljas käidud ja ühte väidetavalt Adelaide'i parimasse ööklubisse oma jalg tõstetud, aga noh, see küll eriti head muljet ei jätnud. Aga mis teha :)

Seejärel oligi aeg meie kahe asjad autosse pakkida ning Melbourne'i poole teele asuda. Seda otse loomulikult mööda kuulsat Great Ocean Road'i.

Esimese päeva sihiks oli sätitud linn nimega Warrambool, mis on sisuliselt õige Great Ocean roadi algus. Teel sinna sai üle vaadatud Mount Gambieri läheduses mõned sinise veega järvekesed ja vulkaanikraatrid ning söödud head ja paremat. Õhtuks olimegi kohal, järjekordne päkker ja järjekordsed õlled-veinid-siidrid ning õndsalt magama.

























Järgmisel päeval seadsime sihiks ainult mõnisada kilomeetrit edasi asuva Apollo Bay. Aga seda seetõttu, et teel tõotas tulla palju vaatamist. Nimelt asuvad teel Great Ocean Roadi parimad vaatamisväärsused :) Üles loetlema neid kõiki ei ole mõtet hakata, sest ma enam ise ka ei mäleta mida me täpselt vaatamas käisime ja mida mitte. Ilm ei olnud ka pööraselt meeldiv, nii mööduski päev märgade jalgadega aga sellest hoolimata lõbusa tujuga. Eks lõbusas tujus oli arvatavasti süüdi järgmisel pildil paistev lõunasöök... :)

Piltidel siis reas: Vaade Apollo Bay mäe otsast kenale reisikaaslasele, London Bridge, 12 Apostlit ja mõnus lõunasöök...











Kolmandal, ehk viimasel päeval enne Melbourne'i plaanisime paaris vihmametsas jalutada ja mõnd koske vaadata, aga ilm arvas teisiti ning sisuliselt tegelesimegi sõitmisega Melbourne'i poole, peatudes vahel mõne pildi jaoks ning peatusime Torquay linnas Surfworld Museumis. Viimasest kahjuks ühtki pilti ei teinud, aga surfikultuuri kohta oli seal paljugi põnevat vaadata.
Õhtuks olimegi Melbourne'is. Neiu sai ilusti koju viidud ja ise sai bakcpackerisse koht võetud nädalaks ajaks.


Nädala jooksul Melbourne'is sai nii mõndagi korda saadetud. Käidud paar päeva linna peal jalutamas. Vaadatud linnavaateid nii alt kui ka ülevalt, jalutatud tiir peale Albert Parki ringrajale, sõidetud seal isegi mõni ring autoga natuke kiiremini, kui igapäevaselt saab tänu õnnelikele juhustele.
Käidud Yarra Valleys veine, pannkooke ja lund proovimas. Seda kõike mootorratta seljas. Käidud ka Philip Island'il ringrada vaatamas, ringrajakompleksis automuuseumis ning järatud värsket shokolaadi ja vaadatud jällegi koaaladele otsa. Kuna ma olen liiga laisk, et siia pilte panna, panen ainult lingid galeriidele :)
Melbourne Linnavaated
Yarra Valley ja Lake Mountain'i lumi
Phillip Island raceway ja muuseum



Melbourne'ist edasi viis mu tee Snowy Mountains'isse, kus sellise pisikese linna, nagu Cooma lähedal asus üks hobusebisnes nimega Yarramba Trailrides ning antud koha omanik, härra Mark arvas, et ta on rõõmus kui ma tema juures tööd rügaks. Sinna jäin ma kokku umbes kolmeks nädalaks, õppisin kindlasti palju uut hobuste kohta ja kindlasti ratsutan kah paar korda paremini, kui varem. Farmist mingil huvitaval põhjusel ühtki pilti ei olegi, aga kinnitan teile, igas suunas olid väga ilusad vaated. Siiski Snowyst lahkudes suutsin mõned pildid klõpsida ning neid saab näha siin. Aga mida ma mäletan eriti sealt on rõvedalt külm ilm. Kõige mõnusamal hommikul oli -9 kraadi. Just, miinus 9... Mis ei ole üldse normaalne! :)

Korra sai Coomast käidud mõned korrad ning samuti peale farmist lahkumist sai peatutud Canberras. Seal sain ma tuttavaks ja sõbraks ühe toreda eesti neiu Kerttuga. Canberras otseselt midagi tehtud ei saanudki, mis kirjutamist vääriks, aga alati oli seal väga tore käia! :) Canberrast on ka ainult üks pilt, aga ma ei tea veel, kas seda lubatakse siin avaldada... :) Uurime lähipäevil järele ja vaatame mis teha saab.

Edasi jätkusid minu rännakud Sydney suunas... Ning et päris tänapäeva välja jõuda, tuleks kirjutada ka sellest, kuidas ma Lääne Austraaliasse tagasi sattusin...


Aga sellest juba järjejutu järgmises osas, tänaseks isegi liiga palju trükitud...

laupäev, 19. juuni 2010

Lühiuudised

Neljapäeval sai siis lõpuks külviga ühele poole! Oh seda rõõmu :)
Käisime neljapäeva õhtul siis Kevini, Bretti, paari Kevini sõbra ja lapsehoidjaga Esperances õhtusöögil ja õllel ning sai võetud suure koguse õlle käigus ette plaan tulla nädalavahetuseks Kalgoorliesse.

Siin ma nüüd istungi punaste laternate tänaval pingil, kisun suitsu ja mõtlen et on ikka ilus elu küll.

Raha olen suutnud juba paraja portsu ära raisata... Kuidas ma küll nii idarannikule jõuan?!?

Pühapäeva õhtuks farmi tagasi, esmasp-teisipäev nummerdame lambaid ja lõikame neil sabasid maha. Kolmapäeval loodaks Perthi kanti jõuda ja vaadata, mis see jaanipäev ka endast kujutab! (küll need, kel vaja, saavad vihjetest aru!!!) :)

Peale jaanipäeva plaaniks veel nädala-kaks Kevini juures tööd rügada ja siis vist tuleb tee idarannikule.

PS Mul on esky meeles! Igal hommikul löön varba ära! :)
(jällegi, kel vaja, saab aru)

teisipäev, 27. aprill 2010

Life is a bitch in the morning after (elu on lits järgmisel hommikul) ehk kuidas Mart linnas käis.

Oi tänane hommik oli keeruline. Raske oli üles saada, raske oli ennast töölainele saada. Lihtsalt keeruline oli, ja palav kahh... :)

Aga alustame algusest... Eelmise nädala sees hakkas vaikselt kerkima mõte, et kasutaks ANZAC dayd ettekäändena siit mõneks päevaks minema saada. Kuna vihma polnud, ja polnud kusagilt tulemas kah, siis polnud ka peremehel selle mõtte vastu mitte midagi. Nii ma siis lõpetasin reedel lehmade ajamise kell 4. Tankisin auto täis ja ühendasin lisatuled külge, et ikka paremini känguruid näha.

Naabrimees Brett andis veel viimased juhised, kuidas kruusateedel ära eksida enne Perthi jõudmist ja teele ma asusingi kell 5.

Trügides läbi selle meeletu kängurumassi, mis teedel oli (3 känguru nägin kokku, aga sellest piisas, et ühest tulest ilma jääda!) jõudsin südaööks Peremehe ja Perenaise juurde. Tegin mõne suitsu ja tundsin et aeg unele minna.


Järgmisel päeval olime tublid ja tugevad, võtsime vastu Külalised, käisime pererahva koeraga ilusti rannas jalutamas, klõpsisime hulga pilte, sõime surnud lehma ja loputasime selle mõninga rummiga alla. Maailma mured said parandatud ja enamvähem hommikuks jõudsime ka unemaale.

Ka pühapäeval olime tublid. Võtsime ärkamisprotseduuri täie tõsidusega ja nautisime iga hetke sellest, pikalt. Sõime veel natuke surnud loomi saia vahel ja suundusime kinno Avatari vaatama. Minule see film igatahes täitsa meeldib. Fantastiline detailirohkus ja kvaliteet! Peale filmi harjutasin natuke piljardit. Tuleb tõdeda, et ma pole seda mängu ikka liiga kaua mänginud. Ristiks oma mängustiili pigem pallijahiks... Aga ma plaanin harjutada natuke lähiajal!

Vaikselt hakkaski saabuma aeg tagasisõiduks. Esmaspäeval said tehtud veel viimased söögid ja oligi hüvastijätuaeg Külalistega, kes pidid samuti naasma farmitööle. Aga noh, nemad on sellised linnavurled-farmerid. Töötavad praktiliselt linnas. Sõitma ei peagi, tugev tuul puhub juba farmi tagasi... Hetk hiljem oli ka minul juba hüvastijätuaeg. Tuli jälle ette võtta oma 650 kilomeetrit känguruid. Seekord ainult ühe lisatulega. Aga jõudsin kohale. Ja tulesid rohkem ei kaotanudki. Isegi ühtki känksi ei näinud...

Siin ma nüüd olen. Vihma pole ikka sadanud, seega suurt külvitegevust ei toimu. Seega ületunde kah ei kipu kogunema... Seega igav kipub kah olema. Seega ootan vihma :)

teisipäev, 20. aprill 2010

Lehmade poolitamisest :)

Teatud isikute erisoovide rahuldamiseks kirjutan siis sellest ka kahe sõnaga.

No hommikul, kui mina tööle jõudsin, polnud kedagi platsis. Mõtsin, et sitta kah, hakkan vaikselt nokkima. Nokkisin siis oma asju niikaua, kuni Brett ja Kevin sõitsid parkisid ute kuuri ette ja teatasid, et kasti sisuga tuleb tegeleda.

Mulle ulatati mootorsaag, nimega MeatMaster ja kastis lebavast kolmest nülitud lehmast üks riputati tõstukiga üles.

Vot siis ma saagisingi. Täpsemad detailid, mida ja kuipalju kahte lehte lendas, jätan siiski enda teada :)

Aga steik on oioikuihea :)

Maa kippus värisema....


Täna hommikul, 8.20 paiku toimus siis 5 magnituudine maavärin Kalgoorlie linna külje all. Äi pääsenud ka minagi sellest puhtalt. Olin just tööga pihta hakanud ja tegin suitsu kui äkitse shedi seinad värisema kukkusid. Ega ma tol hetkel täpselt aru ei saanudki, mis toimus. Ju vist tuul möllas :) Alles natuke hiljem raadiost kuulsin, et selline asi toimunud.

Meil siin pole muidugi midagi häda, aga Kalgoorlie linnas müristas mõnuga. Pidada päris mitmed hooned katki olema ja isegi SuperPit'i kullakaevandus evakueeriti hetkeks. Üks inimene olla kergelt kannatada saanud ka rusude all, aga paistab, et elu läheb siiski edasi :)

Vot nii on lood siinpool.
Muud ei toimu eriti midagi, igavad tööpäevad...

kolmapäev, 14. aprill 2010

Täna lõikasin mootorsaega 3 lehma neljaks

Pealkirjas kõik tähtsamad sündmused juba mainitud...

Nalja pärast sai välja uuritud, kus ma elan kah.
Minu "aadress" siis Google Mapsis:
ON SIIN!!!

teisipäev, 13. aprill 2010

Ive got internet. V2

Seekord on mul õnnestunud oma internetipulgaga isegi koju jõuda, ilma et keegi selle tuuri oleks pannud :) Good for me. Peale eelmist kekkamist netipulgaga jäi teine igatahes kadunuks. Kui Cape Le Grand rahvuspargist tagasi jõudsin, oli ta jäädavalt kadunud.

Igatahes tookord suurt midagi rohkemat korda ei saatnudki. Kostitan teid vaid piltidega rannast: SIIIN
Ja näitan ühe hooga ka mõned aparaadid, millega nad mind sunnivad siin sõitma :)
Minu Lelud

Aga randadest. Ilusad on, raisk... Liiv on lumivalge... ja nii peenike, krudiseb jalgade all nagu lumi teil sealmaal :)


Lucky Baysse saab siis ka autodega sõita. Soovitatakse küll 4wd-d, aga mu audi ongi ju poolenisti 4wd :) Igatahes, kinni ei jäänudki ja tore oli.
Rohkem pilte vaadake galeriist, siia laadimine on liialt piinarikas minu jaoks :)


Aga tulles lähemale tänasele päevale... Nädal aega tegin tööd, nagu tubli proletaarlane ikka! Suurest igavusest ka nädalavahetusel. Sain oma esimesed tõsisemad põllukogemused kah. Lammastele sai umbes 250 hektari jagu vilja külvatud. See tähendas siis põllu 2 korda läbisõitmist, kokku umbes 500 hektarit. Pole paha kahe päeva töö kohta :)

Täna siis võtsin ühe dziipidest ja põrutasin linna. Ostsin omale uue pulga, regasin auto lõpuks ära, hankisin toitu jne... Igav elu ühesõnaga :)

pühapäev, 4. aprill 2010

Juttu kah

Olen nüüd oma isikliku internetipulga otsas istumas. Päris uhke tunne on kohe :)

Mis siis toimunud on... toimunud on nädalajagu tööd ja hetkel on toimumas väike turism.
Otsustasin, et ei suuda tervet pikka nädalavahetust seal talus passida ja sõitsingi laupäeva hommikul Esperance'i.

Hangeldasin endale netipulga. Olin 45 minutit telefoni ooteliinil, et seda aktiveerida ja neti ma saingi. Vaesuse kah :) Aga pole hullu, nädala sees ei oska millelegi raha kulutada ja uueks nädalaks peaks nii mõnegi dollari juba palka saama.

Aga peale netipulgandust siis hankisin nädala toidu ja otsustasin minna väiksele ringreisile. Jalutasin mõnes rannas ja turnisin kaljudel. Klõpsisin umbes miljon pilti, mida ma praegu jagada ei saa, sest fotoka kaablit pole kaasas :) Aga usu mind, vaated olid kenad!

Kella 5 paiku pakkisin ennast juba vanasse tuttavasse YHA hostelisse. Tegin mõned õlled ja leppisin Lisaga (tema on see saksa lapsehoidja farmist) kokku, et ta tuleb korjab mind 9 paiku peale et jooma minna.

Tutvusin hostelis mõnede uute aussidega kes tahtsid kindlasti baaris mulle mõned shotid välja teha. Pole üldse paha :)

Edasistest detailidest vast säästan... Aga hommikuid on ka hullemaid olnud :)

Igatahes, nüüd ootan, kuni nad köögi lahti teevad uuesti. Pistan mõne jogurti põske ja põrutan Lucky Baysse turismiga tutvuma jälle.

laupäev, 3. aprill 2010

Töörindel.

Mis siis toimunud on. Eelmise nädala lõpuks selgus, et tööd vist ikka on siin riigis. Lausa 2 pakkumist oli valida. Üks lähemal Perthile, teine kaugemal. Lähem pakkumine nõudis vähemalt 2 nädalast ootamist, seega valisin kaugema.
Pühapäeva hommikul oligi aeg teele asuda linnakese, nimega Esperance poole. Startisin vist kusagil 7 paiku. Kerged ’tsaud’ ja asjade pakkimine olid juba eelmisel õhtul tehtul. Tee oli pikk, 800km, vahepeale jäid mitmed peatused erinevates külakestes. Ära märkimist tasub vast vaid üks. Koht nimega Hyden ja selle külje all asuv The Wave Rock, ehk siis lainekujuline kalju. Tegin seal väikse tiiru ja paar turistipilti oma moblaga – fotokas sai MUIDUGI enne tühjaks :) Oleks ma siis teadnud, kuidas õhtu lõpeb, oleks võinud seal veel nii mõnegi matkaraja läbi jalutada. Aga kuna ma seda siis ei teadnud, põrutasin Esperance poole edasi ja muudkui üritasin oma kullakallist farmiperemeest telefonil tabada, mis oli täiesti tulutu üritus. Jõudsin siis Esperance’i, tegin tiiru või paar linna peal, käisin linna lähedal väikesel sõidul, teel nimega Great Ocean Drive, klõpsisin seal erinevatest randadest veel mõned pildid ja otsustasin, et farmer on tõbras, et telefonile ei vasta :)
Õhtuks siis pakkisin ennast Esperance’is asuvasse YHA Noortehostelisse, maksin tädile leti taga 26 dollarit ja sain vastu võtme 4 voodiga väheke haisvasse ja ebahügieenilisse tuppa. Peale seda ei jäänud küll muud üle kui õlledel kork maha tõmmata ja hakata jooma! Otsustasin, et kui hommikul kah midagi ei muutu, teen esmaspäeval väheke turismi Esperance ümber ja panen teisipäeval tagasi Perthi. Õnneks onkel siiski helistas mulle hommikul ja andis väikesed juhised kuidas farmi kohale jõuda. Sõitsin siis umbes 100 km suunas „siin ei asu küll mitte midagi“ ja saabusingi tööle. Farmi omanik Kevin, ja tema sõps, töökaaslane, tööline, naaber vms Brett võtsid mind vastu, tegid mõned aussie naljad ja viipasid käpaga mingi putka poole, millest pidi minu kodu saama paariks järgnevaks kuuks. Kimasin oma truu audi siis maja ette, pakkisin asjad lahti, ütlesin „tere“ sellele saksa tädile, keda nad siin lapsehoidjana peavad ja kolisin tööd tegema. Tööd olen senini rüganud iga päev kella 8-st hommikul kuni kella viieni. Põhitöö on olnud seni külviku putitamine ja kogu teema ettevalmistamine järgnevateks tegevusteks. Nendeks tegevusteks on siis 3200 hektari põllu täiskülvamine. Õnneks see väga hirmutav ei tundugi, perse all on ju tuttuus 530 hobujõuline Case Steiger series traktor koos täisvarustusega ja 18 meetri laiune külvik! :) Siinmaal muide mingit künnitegevust ei toimu. Eelmise hooaja lõpus lõigatud põhk põletatakse ära ja järelejäänud kõrrepõllule külvatakse, või peaks ütlema, kultiveeritakse uus vili. Külvik meenutabki pigem kultivaatorit, millele on külvamiseks mõned lisad külge pistetud :) Lisad on muidugi suured, nagu kõik siin maal. Kogu see kupatus, millega ma möllama hakkan, on üle 30 meetri pikk ja 18 meetrit lai. Traktori rattad on umbes 2 meetrit kõrged ja neid topiti igasse nurka 3tk, seega kokku 12. Aga põllule peaks hea ülevaade olema, minu tagumik on umbes 2.5 meetri kõrgusel maapinnast kogu aeg. :)
Imestan siin juba mitmendat päeva, kui lohakad need inimesed siin on. Terve hoov on igasugust prahti täis. Umbrohumürgi taara lendab mööda hoovi ringi tuulega ja igasugune rauarisu vaatab igas suunas vastu. Muust ma parem ei räägigi :) See kõik võtab omajagu romantikat asjast maha siin. Ja muidugi see, et loomi siin ei näe, ainsad külalised on papagoid, kes maast viljateri nokkimas käivad. Ühed sellid on hallid, punase peaga ja teised, keda kohanud olen, on üsna erkrohelise sulestikuga. Hea meelega vahetaks pooled neist näiteks mõne känguru või opossumi vastu! :)
Nii ongi, nädalavahetusel vist kiman tagasi Esperance’i , teen natuke turismi ja loodan leida internetipulga. Tavalist telefonilevi siin urkas igatahes pole, räägivad, et NextG (meie mõistes vist midagi sarnast 3G-ga) levi peaks olema. Kuna ma uut telefoni küll praegu ei raatsi osta, siis lepin internetipulgaga! :) Ahjaa, mida siin veel ei levi, on näiteks FM raadio, seega AM ruulib jälle. Ja raadiokanaleid on AM-is kah täpselt 2. Üks ajab pidevalt mingit religioonimöla, teine laseb isegi reklaamide vahele mõne loo muusikat, enamasti küll midagi 90’ndatest või vanematki. Imekombel TV-st isegi midagi tuleb. Läbi lumesaju küll, aga mõttest saab isegi aru!
Kell sai nüüd 9, aeg magama minna! :)

neljapäev, 25. märts 2010

Jalgrattasõidust tagurpidimaal...

Eile tahtsin üht autot kaema minna.

Mõtlesin, et mis see 20km üks ots ära ei ole. No natuke ikka oli, päris hea treeningu sai. Kahjuks osutus automüüja tropiks ja kadus ära, aga sellest mitte ei tahtnud ma rääkida :)

Nimelt, jalgrattaga linnas nimega Perth on üsna haige sõita. Jah, suuremate freewayde ääres on toredad "jalgratta-freewayd" seal on hea uhada, aga nagu kuhugi keskusse või suburbi jõuad on pee majas.

Esiteks, autojuhtide jaoks oled sa eikeegi. Üle tee ei lasta, sõidetakse ette jne.
Teiseks, jalgrattateedelt, autotee ületamiseks mõeldud rambid on alati kusagil nurga taga, et saab mõnuga keerutada. Otsesõitmine on välistatud. Kuna need rambid on kusagil nurga taga, siis on ka alati nii, et sõbrad autojuhid keeravad täpselt selle rambi ette ja sa ei saa neist kah mööda. Niisiis saab igal ristmikul oodata kõigepealt autosid, kes sind üle ei lase, seejärel oodata autode taga, kes sulle ette sõitsid ja kolmandaks saab siin väga tihti passida fooride taga ja kaua. Jalakäijaid-rattureid lastakse siin foorituledega väga harva üle.

Lisaks, jalgrattateed ja kõnniteed on planeerinud siin linnas keegi mõistuseta inimene. Teed vahest lihtsalt lõpevad ei kusagil. Olin oma ringi jooksul vist 5 korda kusagil täielikus tupikus. Valikuteks on freewayle ukerdama minek või otsa ringi pööramine ja 500m tagasisõit, et üle tee saada.

Aga päeva lõpetuseks tuleb öelda, et tegelikult oli mõnus 50 km rattaga. Teistele teadmiseks, võtke vett ikka kaasa enne kui ringile lähete :)

teisipäev, 23. märts 2010

Malaisiast tuleb saada Austraaliasse


Võtame siis viimaste päevade tegevused kokku :)

Jutt jäi vist pooleli seal, kus ma pidin linnuparki astuma. See muidugi jäi peale piletihinna nägemist ära :) Jalutasin pargis niisama ringi. Kohtasin vahvaid ahvipoisse, poisid jalutasid minuga pikka aega koos, olid päris julged! Käisin veel mingeid minihirvesid vaatamas. Neist kahjuks eriti muud ei mäleta, kui seda, et pisikesed olid nad küll.

Edasi läbi pargi rongijaama, rongiga Petronas Towersi juurde, kerge ringvaade ja kohustuslikud turistipildid, ning oligi aeg sättida oma 6 varvast suunaga lennujaamale.

Lend pidi kestma umbes 5 tundi. EasyJeti jobud olid muidugi lennuki tohutult istmeid täis toppinud, istusin põlved lõua all. Paar korda sain mõnuga jalad krampi ka ikka.

Peale magamata ööd ja Austraalia tolliprotseduure oligi aeg takso võtta ja toredate võõrustajate juurde sõita. Olenemata sellest, et kell oli pool 7 hommikul, oodati ilusti laua ümber ja tähistati uute eestlaste saabumist! Tuli ühineda! :)

Seega laupäevast ma rohkem rääkida selgelt ei saa...

Pühapäeval ärkasime kaua, remontisime natuke autot ja siis tegime tiiru ühte lähedalasuvasse koaalaparki! Koaaladest tuleb muidugi tõestuseks paar pilti ka ju panna, muidu te ei usu mind...

Edasi siis väike jalutuskäik kesklinnas asuvas Kings Parkis. Ja õhtuks koju grillima ning lauamänge mängima.

Esmaspäeval tuli olla asjalik :) Tehtud sai nii pangakonto kui ka mobiili number, käidud tööbüroos, ostetud püksid ja viisakleebiski passi võetud.

Ilm kiskus vaikselt pilve ja sai kusagil 4 paiku koju tuldud. Peale seda läks möll lahti... Suur-suur äike, kesklinnas uputused ja Kings Parki küljel mingi mudalaviin. Mõned majad isegi evakueeriti... Siin tuli jämedat rahet, paksu vihma ja kõva äikest. Elektrikatkestusi oli ka muidugi, aga õnneks ainult paar sekundit pikad.

Nüüd on aga teisipäeva hommik ja vaatame, mis päev toob!!! :)

reede, 19. märts 2010

Malaisia

Esimene hommik KL-is. Märksõnadeks on palavus :)
Tegelikult on siin päris tore. Ilus puhas jne. Öösel sai hiinalinnas magatud. Hotell oli päris ok, maksis umbes 150eek per naase... Selleks ajaks kui linna saime, oli söömiseks muidugi ainult mäkdoonald lahti. Lahe, rsk, Malaisias ja sööd ikka chicken burgerit!

Igatahes, praeguseks olen oma jalad vedanud lähedale mäe otsa, linnupargi juurde kus kohvikus sai tasuta wifit ja vett. Vesi on vajalik! :)

Nüüd aga burger hinge alla ja edasi sinna: http://klbirdpark.com/

Cheers mate

reede, 5. veebruar 2010

Jah-Jah

17.märts
EasyJet Tallinn-London 15.15 - 16.10
AirAsia London - Kuala Lumpur 23.20 - 20.20 (18.märts)


19.märts
AirAsia Kuala Lumpur - Perth 23.50 - 05.20 (20.märts)

Kõik on kohalikud ajad :-)

teisipäev, 2. veebruar 2010

kaarti kah.

Huvitav, kas see on reaalne??? :-)
16,619 km
Mõned suuremad linnad, mis enamvähem õigesse kanti jäävad. Paljud toredad kohad on puudu veel kindlasti.

  • Perth
  • Coral Bay
  • Broome
  • Darwin
  • Alice Springs
  • Adelaide
  • Melbourne
  • Sydney
  • Brisbane
  • Cairns
  • Alice Springs
  • Albany
  • Perth


Kae suuremat kaarti